Etendus”Nimi” Vanemuise teatris

Käisin 3. jaanuaril teatris!

“Nimi” Vanemuises: Kui üks “loll nali” ja korteritäis teatrit toovad päikese tuppa! ☀️🎭
Tead seda tunnet, kui vaatate aknast välja ja seal on juba nädalaid see klassikaline Eestimaa “viiskümmend halli varjundit”? See aeg, kus päike piilub pilve tagant harvemini kui naaberkorteri kass. Just sellisesse sombusesse hetke tabasid minu jõuluvana kingikotist välja vupsanud Vanemuise etenduse “Nimi” piletid täpselt kümnesse!

Lõpuks ometi päris korter laval!
Ma pean alustama millestki, mis mind täiega endasse imes. Oleme ju kõik näinud seda “suurt ja sügavat kunsti”, kus laval on üksik tool, tühi ruum ja palju metafoore. Aga “Nimi”? Oh sa poiss! Kristjan Suitsu loodud lavakujundus oli vana hea klassika selle parimas tähenduses.
Kogu lavapind oli ära kasutatud ja sinna oli püsti pandud terve korter! See ei olnud lihtsalt mingi dekoratsioon, vaid omaette maailm, mis tekitas kohe tunde, et oledki neile külla kutsutud. See detailirohkus ja ruumilisus oli nii kutsuv, et oleks tahtnud ise ka sinna diivanile istuda ja klaasikese veini võtta. See tõesti “imes” vaataja loosse sisse enne, kui esimene lause kõlada jõudis.

Kui õhtusöök läheb “lappama”
Lugu ise on geniaalselt lihtne: sõbrad ja sugulased saavad kokku, et nautida rahulikku ja turvalist õhtut. Kuni hetkeni, mil Vincent teatab, mis nime hakkab kandma tema peagi sündiv poeg. Ja siis… põmm! 💥
Sellest ühest “lollist naljast” saab alguse selline laviin, et hoia piip ja prillid. Ma ei hakka siin ajama mingit sügavat ja “diipi” kriitiku juttu – ütlen otse: see oli humoorikas, hoogne ja lihtsalt nii pagana lõbus! Publik ei valeta – kui 400 inimest on saali puupüsti täis pannud, siis järelikult on see kraam, mida rahvas armastab. Ja neil oli õigus!

Karakterid, keda sa lihtsalt pead nägema:
Liisa Pulk oli lihtsalt ülivallatu! Ja need tema krussis juuksed – nii kihvt ja elav karakter!
Robert Annus tegi oma tegelase nii usutavaks, et sa vaatad ja mõtled: “Ma tean täpselt sellist inimest!” Tema jäikus ja surmtõsine olek keset seda kaost oli iseenesest juba huumori tippklass.
Muidugi ka ülejäänud trupp oli super, casting oli ideaalne. 😉

Geniaalne lavastajakäik
Tahaks kohe eraldi esile tõsta esimese ja teise vaatuse üleminekut. Vaheajalt naastes mängiti uuesti läbi umbes kolmeminutiline lõik esimese vaatuse lõpust. See lahendus töötas suurepäraselt! See keris uuesti emotsiooni üles ja pani loo nii sujuvalt veerema, et ei tekkinud hetkekski pausi.

Kokkuvõtteks: “Nimi” pakkus nalja, kergust ja lusti – täpselt seda, mida üks eestlane keset pimedat talve vajab. See on meeldetuletus, kui palju me tegelikult oma lähedastest kohta teame ja mis juhtub, kui keegi julgeb öelda midagi “sobimatut”.
Kui tahad näha, kuidas üks õhtusöök täiega kraavi jookseb ja samal ajal südamest naerda, siis mine kindlasti Vanemuisesse. See korteritäis draamat ja nalja ootab sind! 🥂👏