Reisi algus: varahommikune ärkamine ja teekond Tai poole
Ärkasin hommikul päris vara. Ebanormaalselt vara – vähemalt minu jaoks. Kell 6 hommikul oli start Helsingi suunas. Sealt edasi ootas ees pikem lend Taimaale.
Saabumine Taimaale
Kui lõpuks kohale jõudsin, võttis mind vastu üllatavalt mõnus kuum õhk. Eesti külmast tulles tundus see esialgu lausa šokeeriv – justkui oleks jalaga näkku saanud. Ei mingit kõhklust: kasukas seljast, talvesaapad plätude vastu ja kohe kohaliku elu lainele!
Anahata kuurort Samui saarel – paradiis maa peal
Esimene peatus oli imelises Anahata kuurordis Samui saarel. See koht oli nagu unistus: türkiissinine vesi, lopsakad palmid ja soe liiv varvaste all. Tundsin hetkega, kuidas kogu reisiväsimus haihtus.
Elamused ja avastused
Tai päike oli lihtsalt imeline! Nautisin iga hetke – rannal vedelemist, värsket troopilist õhku ja kohalikku elu.
Matk läbi džungli ja imelised kosed
Samui saare kosed olid vapustavad! Looduse jõud ja ilu lummasid mind igal sammul. Mõned neist asusid sügaval džunglis ja nende juurde jõudmine oli omaette seiklus. Matk läbi troopilise metsa oli tõeline katsumus – kõrged puud pakkusid küll varju, kuid õhuniiskus ja kuumus panid tõsiselt proovile. Tee oli kohati libe, kivine ja järsk, aga see kõik lisas ainult põnevust.
Kui lõpuks kohale jõudsin ja ees avanes vaatepilt langevale veele, tundsin, et kogu vaev oli seda väärt. Kose kohin oli võimas ja vesi langes mitme meetri kõrguselt allolevasse basseini, moodustades loodusliku ujumiskoha. Hüppasin vette ja tundsin, kuidas jahe vesi hetkega kogu keha värskendas. Istudes kose all ja lastes veel enda õlgadele langeda, oli tunne, nagu loodus teeks oma massaaži – tugev, värskendav ja ergutav.
Mõnes kohas leidus ka väiksemaid varjatud koseid, kuhu jõudmiseks tuli ronida läbi kivide ja taimede. Need olid justkui peidetud aarded, mida ainult vähesed turistid avastavad.
Ööturud – täiesti omaette maailm
Kui keegi ütleb, et on elus kõike näinud, siis enne ööturul käimist ta eksib. Uskumatu, mida seal müüakse! Alates võltskäekelladest kuni grillitud skorpioniteni – valik oli pöörane. Tänavatoidud lõhnasid ahvatlevalt, inimesed sagisid ringi ja atmosfäär oli lihtsalt elektriline.
Massaaž – igapäevane luksus
Üks asi, millest ma lihtsalt ei suutnud loobuda, oli massaaž. Iga päev käisin nautimas Tai kuulsaid massaaže – kas lõõgastavat õlimassaaži või tugevamat Tai massaaži. See oli puhkus oma parimal kujul.
Rolleriseiklused ja ohud
Samui saarel ringi liikudes rentisin rolleri – see oli imeodav ja andis täieliku vabaduse. Tuul juustes ja päike seljal, avastasin saart omas tempos. Siiski tuleb olla ettevaatlik – Samui saarel juhtub aastas umbes 400 rolleriõnnetust, millest paljud lõppevad halvasti. Liikluskultuur on siin hoopis teistsugune kui Euroopas, nii et kiiver pähe ja silmad lahti!
Tagasi koju – külm reaalsus pärast troopilist paradiisi
Kõik ilus saab ükskord otsa, ja nii jõudis kätte ka minu reisi viimane päev. Kohvri pakkimine tundus seekord eriti raske – mitte asjade rohkuse pärast, vaid pigem emotsionaalselt. Olin nii harjunud paljajalu liival kõndima, kuuma päikese all peesitama ja igal õhtul turu melus sumisema, et mõte Eesti talvest tundus täiesti ebareaalne.
Kui lõpuks lennukis istusin ja Tai soojus akna taga tasapisi kaugenes, tekkis juba kerge igatsus. Ja siis – maandumine Eestis. Esimene asi, mis lennukist väljudes vastu lõi, oli külm, märg ja niiske õhk. Tundsin, kuidas keha tõmbus automaatselt krampi, ja peas keerles vaid üks mõte: “Kas ma tõesti tulin siia tagasi?”
Võrreldes Tai päikese, randade ja lõõgastava eluviisiga tundus Eesti talv justkui teine maailm. Hall taevas, vihm, märjad tänavad ja inimesed, kes kiirustavad ringi, nina krae vahele peidetud. Olin alles paar päeva tagasi istunud troopilise kose all ja nautinud massaaži – ja nüüd otsisin kapist välja kõige paksema kampsuni.
Mõistsin, et kui vähegi võimalik, võiks Tais veeta terve talve. Mitu kuud seal elades saaks täielikult sukelduda kohalikku ellu, õppida rohkem kultuuri ja keelt ning lihtsalt olla – ilma kiirustamise, pimeduse ja lõputu talveväsimuseta.
Ja kuigi olin tagasi kodus, teadsin kindlalt – see ei jäänud viimaseks korraks, kui Tai mind enda juurde kutsus.